Intellektuaalne omand ja seadused

 Arvutite ja/või interneti abil pakutavad teosed ja tooted on loonud täiesti uue olukorra, kus on suhteliselt keeruline määrata ära nende kasutamisreeglid ja õiglase tasu teenimise. Selle teeb ka veel raskemaks asjaolu, et inimesed defineerivad arvuti abil loodud ja levitatavaid resultaate erinevalt ja samuti nende edasise kasutamise.

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform käsitletud punktid on selgelt kõiki osapooli arvestades kirjutatud ning ma usun, et sellistel ideedel on väga oluline roll tänapäeval ning see roll aina süveneb. Küll aga on suhteliselt keeruline sellistel ideedel teoks minna kuna nende vastu on väga suured ja mõjukad ettevõtted ja korporatsioonid, kes mõtlevad eelkõige tulu teenimise vaatevinklist ning jätavad välja ühiskonnale pikemas perspektiivis üleüldise arengu faktori.

Leian, et kohati on tänapäeva autoriõigused (nagu ilmselt enamus juura valdkondi) kaotanud sideme reaalse eluga. Siinkohal on eelpool mainitud raamatu 2. peatükis esimene punkt kohe oluline. Nimelt on oluline see, et siiski moraalsed õigused säilivad ning järgitakse elementaarseid reegleid ja loogikaid. Kui keegi väidab järsku, et on mingisuguse üle maailma tuntud teose tootja, siis peaks selleks olema väga selged ja loogilised tõestused. On vaieldav, kas see oli õige, aga kunagi oli väga levinud muusika, filmide või mingi muu toote jagamine nö sõbralt-sõbrale. Kellelgi oli olemas mingisugune muusikapala ning siis kopeeriti see mis iganes moel mingile muule andmekandjale ja nii sai ka teine inimene selle loo, kuid ilma mingisugust tasu maksmata. Selge, et kui selline asi on massiline, siis on see rahaliselt kahjulik teose loojale, kuid samas seetõttu levib antud teos palju laiemalt ning kogub kuulsust. See tähendab, et see teos hakkab levima inimgruppides, kes ei oleks algselt antud teost raha eest soetanud ja oleks üldse sellest ilma jäänud. Ma leian, et selline levitamine on pigem kasulik tootjale ning samas on ka võimalus inimestel teatud tooteid üksikutes kogustes tarbida, mida nende finantsvõimekus muidu ei oleks lubanud.

Järgmine väga suur ja oluline punkt on see, et kui kaua peaks mingi patent või litsents kehtima, kui kaua peaks autor tulu teenima ning millal (ja kas üldse) võiks teos minna vabakasutusse. Ilmselt antud punktid on lahkarvamused päris suured kuna osad inimesed on kindlad, et autor peaks oma loomingut täielikult omama ja sellelt tulu teenima pikki aastakümneid kui mitte sadu. Samas jällegi mõned ütlevad, et täielik teose omamine ei tohiks olla pikka aega looja käsutuses kuna see pärsib ühiskonna arengut.

Isiklikult leian, et tõde on kuskil vahepeal ning seda tõde on väga raske määratleda. Leian, et kui autor on siiski loonud mingi teose, siis on tal täielik õigus otsustada mida ja kuidas selle teosega teha. Samas, ühiskonna vaatevinklist me peame mõtlema, et kas on õige pikemaajaliselt mingi teose õigused jätta autorile ning keelata selle kasutamise. Usun, et see sõltub teosest/tootest ning siinkohal on raske paika panna reegleid, mis kehtiksid kõikide teoste puhul. Eriti tänapäeval tehnoloogia valdkonnas, kus mingisugune algoritm võib olla revolutsiooniline pea kõikides tehnoloogia valdkondades, kuid kui autoril on ainuõigus selle üle, siis see pärsib konkurentide arengut. Siinkohal peab siis ka välja tooma selle, et sellistel juhtudel enamasti ettevõtteid motiveeribki mingi revolutsioonilise toote loomisel justnimelt see asjaolu, et sellega saadakse eelis konkurentide ees.

Kokkuvõttes leian, et antud teema on väga keeruline, kus põrkuvad nii klassikaline juuramaailm kui ka moraalne maailm ning kuldse kesktee leidmine on ääretult keeruline ja aeganõudev.